Mis on väärtuskärped?
Viimati ajakohastatud: 30. juuni 2023
Finantsturgudel tähendab väärtuskärbe vara väärtuse vähendamist. Seda väljendatakse protsendina. Näiteks kui teatava vara – nt riigivõlakirjade – suhtes, mille väärtus on 1 miljon eurot, kohaldatakse 20% väärtuskärbet, siis tähendab see, et seda vara käsitletakse nii, nagu oleks selle väärtus ainult 0,8 miljonit eurot.
Millal väärtuskärpeid kasutatakse?
Väärtuskärpeid kasutatakse näiteks siis, kui keskpangad annavad laenu kommertspankadele. Laenu kindlustuseks nõuab keskpank tagatist (vt lähemalt tagatise kohta). Tagatise väärtuse suhtes kohaldab ta siiski väärtuskärbet, see tähendab vähendab seda. Eespool toodud näite alusel saaks kommertspank võtta laenu 0,8 miljonit eurot, mis on selle vara hinnanguline väärtus pärast 20% suurust väärtuskärbet.
Miks väärtuskärpeid kasutatakse?
Keskpangad peavad olema kindlad, et laenuks antud raha makstakse tagasi. Loomulikult on laenu tagasimaksmise peamiseks tagatiseks laenuvõtjaga sõlmitav leping. Kui aga laenuvõtja ei maksa laenu tagasi, müüb keskpank selle katteks ära tagatise. Seepärast peab keskpank olema kindel, et tagatist on võimalik müüa hinna eest, mis katab laenusumma. Varade väärtus võib siiski väheneda või suureneda ja keskpankadel võib kuluda varade müümisel aega. Väärtuskärbe tagab seega turvapuhvri seoses väärtuse vähenemise ja tagatise müügiks kuluva ajaga.
Oletagem näiteks, et võlakirja väärtus on praegu 1 miljon eurot. Siiski puudub kindlus, et võlakirja müügi hetkel on selle eest tegelikult võimalik see summa saada. Finantsturud võivad olla kõikuvad ning varade väärtust võivad mõjutada mitmesugused tegurid, sealhulgas võlakirja emitendi finantsolukord. Seetõttu ei ole vara, mille praegune turuväärtus on 1 miljon eurot, piisav samas summas laenu saamiseks.
Mis määrab väärtuskärpe suuruse?
Laenuandja (selles näites keskpank) peab kaaluma, kui suur väärtuskärbe on piisav katmaks riski, et vara ei ole võimalik müüa selle praeguses väärtuses. See sõltub eespool nimetatud teguritest, sealhulgas varade riskantsusest, st kui kõikuv on nende hind, ja nende likviidsusest, st kui lihtsalt ja kiiresti on neid võimalik samas väärtuses müüa. Teisisõnu sõltub väärtuskärpe suurus nii tagatise kui ka selle tagatise emitendi omadustest. Näiteks valitsuste võlakirjad on üldjuhul suhteliselt turvalised ja likviidsed investeeringud ning seega on nende väärtuskärbe väiksem kui pangalaenudel.
Milliseid väärtuskärpeid eurosüsteem kohaldab?
Eurosüsteem, kuhu kuuluvad EKP ja euroala liikmesriikide keskpangad, kaalub hoolikalt, milliseid väärtuskärpeid aktsepteeritavate tagatiste suhtes kohaldada. Ta tagab alati, et väärtuskärbe on piisav ja proportsionaalne kahjumiohu minimeerimiseks.
Eurosüsteem ei eelista tagatist aktsepteerides ühtegi konkreetset vara, eeldusel et tagatis vastab nõuetele. Näiteks 1 miljoni euro suuruse laenu eest võib laenuvõtja anda tagatiseks 1,7 miljoni euro väärtuses pangalaene, mille suhtes kohaldatakse 40% väärtuskärbet, või 1,06 miljoni euro väärtuses riigivõlakirju, mille suhtes kohaldatakse 5% väärtuskärbet, sest mõlemal juhul on tagatisväärtus veidi üle 1 miljoni euro. Sealjuures on oluline, et tagatise koguväärtus pärast väärtuskärbete kohaldamist oleks laenusummaga võrdne (või sellest suurem). See tähendab, et laenuvõtja peab andma tagatiseks kas rohkem varasid suurema väärtuskärpega, või vähem varasid väiksema väärtuskärpega.
Eurosüsteem rakendab ranget riskiohjeprotsessi ning väärtuskärbete kasutamine on üks paljudest riskohjemeetmetest, mille abil välditakse liigseid riske. Riskiohjeraamistik vaadatakse korrapäraselt läbi ja EKP avaldab loetelu tagatiste suhtes kohaldatavatest väärtuskärpe liikidest.
Lisateavet väärtuskärbete kohta võib leida üldtoimetisest „The valuation haircuts applied to eligible marketable assets for ECB credit operations”.